Rahvusvahelise klassifikatsiooni järgi eristatakse praegu 13 (mõnedes allikates 14) Ehlers-Danlosi sündroomi alatüüpi, mis erinevad üksteisest geneetilise põhjuse, kliiniliste tunnuste ja tüsistuste riski poolest. Alatüübid määratakse kindlate diagnostiliste kriteeriumide ja enamasti ka geneetilise analüüsi alusel.
Allpool on toodud ametlikud alatüübid koos lühikese iseloomustusega.
| Alatüüp (loe rohkem peale vajutades) | Lühend | Põhitunnused | Geneetiline marker | Suurim risk | Esinemissagedus |
| Hüpermobiilne alatüüp | hEDS | Üldine liigeste hüpermobiilsus, ebastabiilsus, krooniline valu, POTS, väsimus | Marker puudub | Krooniline valu, töövõime langus | ~1:500 – 1:5 000 |
| Klassikaline alatüüp | cEDS | Hüperelastne nahk, aeglane paranemine, laiad armid, hüpermobiilsus | COL5A1, COL5A2 | Naharebendid, liigesnihestused | ~1:20 000 – 1:40 000 |
| Klassikalise sarnane alatüüp | clEDS | Naha ja liigeste lõtvus, verevalumid | TNXB | Süsteemne sidekoe nõrkus | Väga haruldane (<1:100 000) |
| Klassikalise sarnane alatüüp II | clEDS II | Hüpermobiilsus, lihasnõrkus, elundite toestuse häired | AEBP1 | Organprolapsid | Väga haruldane |
| Vaskulaarne alatüüp | vEDS | Õhuke nahk, arterite ja soolte haprus | COL3A1 | Arterirebend, eluoht | ~1:50 000 – 1:200 000 |
| Küfoskoliootiline alatüüp | kEDS | Skolioos, lihasnõrkus, liigeste lõtvus | PLOD1, FKBP14 | Hingamis- ja veresoonterisk | Väga haruldane |
| Dermatosparaksise alatüüp | dEDS | Äärmiselt habras ja lõtv nahk | ADAMTS2 | Naha ja kudede rebendid | Väga haruldane |
| Artrokalaasia alatüüp | aEDS | Kaasasündinud nihestused, raske hüpermobiilsus | COL1A1, COL1A2 | Raske liigese-ebastabiilsus | Väga haruldane |
| Periodontaalne alatüüp | pEDS | Varajane parodontiit, hammaste kaotus | C1R, C1S | Infektsioonid, luukadu | Väga haruldane |
| Kardio-valvulaarne alatüüp | cvEDS | Südameklappide nõrkus | COL1A2 | Südamepuudulikkus | Väga haruldane |
| Hapra sarvkesta sündroom | BCS | Õhuke sarvkest, nägemisrisk | ZNF469, PRDM5 | Sarvkesta rebend, pimedus | Väga haruldane |
| Müopaatiline alatüüp | mEDS | Lihasnõrkus, motoorne mahajäämus | COL12A1 | Liikumispuue | Väga haruldane |
| Spondüloodüsplaasialine alatüüp | spEDS | Lühike kasv, luude deformatsioon | B4GALT7, B3GALT6, SLC39A13 | Skeletiarengu häired | Väga haruldane |
Hüpermobiilne alatüüp (hEDS – hypermobile EDS)
Hüpermobiilne Ehlers-Danlosi sündroom on kõige sagedasem EDS-i alatüüp. Seda iseloomustavad eeskätt:
- generaliseerunud liigeste hüpermobiilsus ja ebastabiilsus,
- korduvad nihestused ja subluksatsioonid,
- krooniline lihas- ja liigesevalu,
- varajane väsimus ning koormustaluvuse langus,
- sagedased autonoomse närvisüsteemi, seedetrakti ja valusüsteemi häired.
Erinevalt enamikust teistest alatüüpidest ei ole hEDS-i puhul seni kindlat geneetilist markerit tuvastatud ning diagnoos põhineb kliinilistel kriteeriumidel. Pärandumine on enamasti autosoom-dominantne, kuid geneetiline mehhanism on tõenäoliselt polügeenne ja heterogeenne.
hEDS eristub teistest alatüüpidest selle poolest, et naha haprus ja armistumishäired on tavaliselt kergemad, kuid funktsionaalne puue, krooniline valu ning autonoomse ja sensoorse töötluse häired võivad olla väga väljendunud. Eluohtlikud veresoonte rebendid on harvad, kuid liigese- ja närvikahjustuste, kroonilise valu ning töövõime languse risk on kõrge.
Hüpermobiilne Ehlers-Danlosi sündroom on mitmesüsteemne haigus, mille korral ei ole haaratud ainult liigesed, vaid sidekoe ja närvisüsteemi regulatsioonihäirete tõttu võivad mõjutatud olla praktiliselt kõik organsüsteemid. Sageli esinevad autonoomse närvisüsteemi häired (nt POTS), seedetrakti motoorikahäired (nt gastroparees), nuumraku aktivatsioonihäired (MCAS), krooniline valu, unehäired, migreen, venoosne puudulikkus, vaagnapõhja düsfunktsioon, temporomandibulaarliigese häired ning sekundaarselt haigusest tingituna ning toe puudumise tõttu meeleolu- ja ärevushäired. Paljudel esinevad ka kognitiivsed raskused, tähelepanu- ja sensoorse töötluse eripärad.
Haiguse mõju ei piirdu füüsiliste sümptomitega, vaid ulatub igapäevaelu kõikidesse valdkondadesse. hEDS võib oluliselt mõjutada liikumisvõimet, töö- ja õpivõimet, keskendumist, energiataset, und, seedimist, vereringe talitlust ning taluvust koormuse, stressi ja sensoorse stimulatsiooni suhtes. Raskematel juhtudel kujuneb püsiv funktsionaalne piiratus, mis võib vajada abivahendeid, kohandatud töötingimusi või töövõime olulist piiramist.
Kliinilise koormuse poolest on hüpermobiilne Ehlers-Danlosi sündroom võrreldav teiste raskete süsteemsete krooniliste haigustega, nagu reumatoidartriit, süsteemne erütematoosluupus või hulgiskleroos. Kuigi hEDS ei põhjusta tavaliselt ägedaid veresoonte rebenemisi nagu vaskulaarne alatüüp, võib selle pikaajaline, mitut organsüsteemi haarav ja progresseeruv mõju olla samavõrd elukvaliteeti kahjustav.
Seetõttu ei ole hEDS pelgalt „painduvad liigesed“, vaid keerukas, eluaegne ja potentsiaalselt sügavalt elukorraldust muutev haigus, mille käsitlus nõuab mitme eriala koostööd ning pikaajalist, terviklikku ravi ja toetust.
Klassikaline alatüüp (cEDS – classical EDS)
Klassikalist Ehlers-Danlosi sündroomi iseloomustavad eeskätt:
- väljendunud naha hüperelastsus,
- naha haprus ja aeglane paranemine,
- laiad, atroofilised armid,
- liigeste hüpermobiilsus ja ebastabiilsus.
Haiguse põhjuseks on enamasti muutused kollageeni V tüüpi kodeerivates geenides (COL5A1, COL5A2, harvem COL1A1). Sidekoe mehaaniline tugevus on häirunud, mistõttu on nahk kergesti vigastatav ja liigesed ebastabiilsed.
cEDS pärandub tavaliselt autosoom-dominantselt. Kuigi eluohtlikud veresoonte tüsistused on harvemad kui vaskulaarses alatüübis, esineb siiski suurenenud risk naha rebenditeks, herniateks, liigese nihestusteks ning krooniliseks valuks.
Klassikalise sarnane alatüüp (clEDS – classical-like EDS)
Klassikalise sarnane Ehlers-Danlosi sündroom meenutab kliiniliselt klassikalist alatüüpi, kuid erineb sellest geneetilise põhjuse ja pärilikkusmustri poolest. Haigust iseloomustavad:
- naha suur venivus ja haprus,
- kergesti tekkivad verevalumid,
- liigeste hüpermobiilsus ja ebastabiilsus,
- armistumise häired.
clEDS-i põhjustavad muutused geenis TNXB, mis kodeerib tenaskiin-X nimelist valku, mis on oluline sidekoe rakuvälise maatriksi struktuurse stabiilsuse tagamisel. Erinevalt klassikalisest alatüübist ei esine tavaliselt laiu atroofilisi arme.
Alatüüp pärandub autosoom-retsessiivselt. Kuna tenaskiin-X osaleb sidekoe mehaanilise vastupidavuse tagamises kogu organismis, võivad lisaks naha ja liigeste probleemidele esineda ka lihasnõrkus, väsimus ning autonoomse närvisüsteemi talitlushäired.
Klassikalise sarnane alatüüp II (clEDS II – classical-like EDS type 2)
Klassikalise sarnase alatüübi II kliiniline pilt sarnaneb osaliselt nii klassikalise kui ka hüpermobiilse EDS-iga, kuid sellel on omaette geneetiline ja kliiniline profiil. Iseloomulikud tunnused on:
- väljendunud liigeste hüpermobiilsus ja ebastabiilsus,
- naha suur venivus ja pehmus,
- kergesti tekkivad verevalumid,
- lihasnõrkus ja väsimus,
- võimalikud siseorganite toestushäired.
clEDS II on seotud muutusedega geenis AEBP1, mis osaleb kollageenikiudude organiseerimises ja rakuvälise maatriksi stabiilsuse tagamises. Alatüüp pärandub autosoom-retsessiivselt.
Võrreldes klassikalise EDS-iga on armistumine tavaliselt vähem väljendunud, kuid sidekoe üldine mehaaniline nõrkus võib olla ulatuslik ning hõlmata lisaks nahale ja liigestele ka lihaseid ja siseorganeid.
Vaskulaarne alatüüp (vEDS – vascular EDS)
Vaskulaarne Ehlers-Danlosi sündroom on üks raskema kuluga ja potentsiaalselt eluohtlikumaid alatüüpe. Seda iseloomustavad:
- veresoonte, soolte ja emaka seina suurenenud haprus,
- spontaanseid arterirebendeid ja -dissektsioone,
- siseelundite perforatsioonide risk,
- õhuke, läbipaistev nahk ning kergesti tekkivad verevalumid,
- sageli iseloomulik näojoon (õhuke nina, väikesed huuled, silmapaistev silmade ümbrus).
vEDS-i põhjustavad muutused geenis COL3A1, mis kodeerib III tüüpi kollageeni – see on oluline veresoonte ja siseorganite seina struktuurne komponent. Pärandumine on tavaliselt autosoom-dominantne.
Erinevalt hüpermobiilsest alatüübist ei ole liigeste hüpermobiilsus vEDS-i puhul alati väljendunud, kuid veresoonte ja siseorganite rebenemise risk on oluliselt suurenenud. Seetõttu vajavad selle alatüübiga inimesed eluaegset kardiovaskulaarset jälgimist ning koormuse ja invasiivsete protseduuride hoolikat planeerimist.
Küfoskoliootiline alatüüp (kEDS – kyphoscoliotic EDS)
Küfoskoliootilist Ehlers-Danlosi sündroomi iseloomustab varajases lapseeas tekkiv ja progresseeruv lülisamba kõverdumine koos väljendunud lihasnõrkuse ja liigeste hüpermobiilsusega. Tüüpilised tunnused on:
- kaasasündinud või varakult kujunev skolioos ja küfoos,
- väljendunud lihashüpotoonia,
liigeste ebastabiilsus ja nihestused, - naha haprus ja kergesti tekkivad verevalumid,
silmade sidekoe nõrkus ja risk silmaprobleemideks.
kEDS-i põhjustavad muutused geenides PLOD1 või FKBP14, mis osalevad kollageeni ristseoste moodustamises ja stabiliseerimises. Alatüüp pärandub autosoom-retsessiivselt.
Lisaks skeleti ja lihaste haaratusele võib esineda ka veresoonte haprust ning respiratoorseid tüsistusi lülisamba deformatsioonide tõttu. Varajane diagnoos ja ortopeediline ning respiratoorne jälgimine on seetõttu olulised.
Dermatosparaksise alatüüp (dEDS – dermatosparaxis EDS)
Dermatosparaksise alatüüpi iseloomustab äärmuslik naha haprus ja lõtvus, mis tuleneb kollageenikiudude ebanormaalsest küpsemisest. Tüüpilised tunnused on:
- väga õhuke, pehme ja kergesti rebenev nahk,
- ulatuslikud verevalumid ja nahaalused hematoomid,
- väljendunud naha lõtvus ja voltumine,
- herniate (nt naba- ja kubemesongade) sage esinemine,
- liigeste hüpermobiilsus.
dEDS-i põhjustavad muutused geenis ADAMTS2, mis kodeerib ensüümi, mis on vajalik kollageeni korrektseks lõikamiseks ja organiseerimiseks. Selle defekti tõttu ei moodustu kollageenikiud normaalse tugevusega. Alatüüp pärandub autosoom-retsessiivselt.
Dermatosparaksise alatüübi puhul on naha mehaaniline vastupidavus tugevalt langenud, mistõttu on suur risk haavanditeks, armistumishäireteks ja kudede rebenditeks isegi väikese trauma korral.
Artrokalaasia alatüüp (aEDS – arthrochalasia EDS)
Artrokalaasia alatüüpi iseloomustab väga väljendunud liigeste hüpermobiilsus ja kaasasündinud liigeste ebastabiilsus. Tüüpilised tunnused on:
- kaasasündinud puusaliigese nihestus,
- raskekujuline generaliseerunud liigeste hüpermobiilsus,
- korduvad nihestused ja subluksatsioonid,
- lihasnõrkus ja varajane motoorne mahajäämus,
- naha suur venivus ja haprus.
aEDS-i põhjustavad muutused geenides COL1A1 või COL1A2, mis mõjutavad I tüüpi kollageeni ehitust ning selle korrektset töötlemist. See kollageen on oluline nii luude, liigeste kui ka naha mehaanilise tugevuse tagamiseks. Alatüüp pärandub autosoom-dominantselt.
Artrokalaasia alatüübi puhul on skeletisüsteemi ebastabiilsus sageli kliiniliselt domineeriv ning vajab varajast ortopeedilist sekkumist ja eluaegset liigeste kaitset, et vähendada deformatsioonide, valu ja liikumispuude kujunemise riski.
Periodontaalne alatüüp (pEDS – periodontal EDS)
Periodontaalset Ehlers-Danlosi sündroomi iseloomustab eeskätt varakult algav ja kiiresti progresseeruv igeme- ja hambakoe kahjustus. Tüüpilised tunnused on:
- raske parodontiit juba lapse- või noorukieas,
- igemete taandumine ja hammaste enneaegne kaotus,
- kergesti veritsevad igemed,
- liigeste hüpermobiilsus (sageli mõõdukas),
- naha haprus ja kergesti tekkivad verevalumid.
pEDS-i põhjustavad muutused geenides C1R ja C1S, mis on seotud komplemendisüsteemi regulatsiooniga ning mõjutavad sidekoe ja põletikureaktsioonide tasakaalu. Alatüüp pärandub autosoom-dominantselt.
Erinevalt teistest EDS-i vormidest on pEDS-i puhul domineerivaks probleemiks suuõõne sidekoe kiire lagunemine, mis nõuab varajast ja pidevat hambaravi ning parodontoloogilist jälgimist, et säilitada hammaskond ja ennetada infektsioonide levikut.
Kardio-valvulaarne alatüüp (cvEDS – cardiac-valvular EDS)
Kardio-valvulaarset Ehlers-Danlosi sündroomi iseloomustab südameklappide sidekoe väljendunud nõrkus. Peamised tunnused on:
- südameklappide (eriti mitraal- ja aordiklapi) progresseeruv lõtvus ja lekkimine,
- klapipaksenemine ja klapistruktuuride venivus,
- südamepuudulikkuse kujunemise risk,
- liigeste hüpermobiilsus ja naha venivus,
- kergesti tekkivad verevalumid.
cvEDS-i põhjustavad muutused geenis COL1A2, mis kodeerib I tüüpi kollageeni ja mõjutab eriti südameklappide struktuurset tugevust. Alatüüp pärandub autosoom-retsessiivselt.
Erinevalt teistest EDS-i vormidest on selle alatüübi puhul keskseks probleemiks südameklappide progresseeruv kahjustus, mis võib vajada regulaarset kardioloogilist jälgimist ning rasketel juhtudel ka kirurgilist sekkumist.
Hapra sarvkesta sündroom (BCS – brittle cornea syndrome)
Hapra sarvkesta sündroomi iseloomustab silma sidekoe väljendunud nõrkus, eriti sarvkesta (cornea) äärmine õhenemine ja haprus. Peamised tunnused on:
- väga õhuke ja kergesti rebenev sarvkest,
- suur risk sarvkesta spontaanseks perforatsiooniks või rebenemiseks ka minimaalse trauma korral,
- tugev lühinägelikkus,
- sinakas või hallikas sklera (silmavalge),
- liigeste hüpermobiilsus ja naha haprus.
BCS-i põhjustavad muutused geenides ZNF469 või PRDM5, mis osalevad sidekoe struktuuri ja kollageeni organiseerimise regulatsioonis silmas ja teistes kudedes. Alatüüp pärandub autosoom-retsessiivselt.
Selle alatüübi puhul on domineerivaks riskiks nägemist ohustavad tüsistused, mistõttu on vajalik eluaegne oftalmoloogiline jälgimine ning silmade kaitsmine mehaaniliste vigastuste eest.
Muskulokontraktuurne alatüüp (mcEDS – musculocontractural EDS)
Muskulokontraktuurset Ehlers-Danlosi sündroomi iseloomustab sidekoe raske arenguhäire, mis avaldub juba sünnist alates mitmete skeleti- ja pehmete kudede muutustena. Tüüpilised tunnused on:
- kaasasündinud liigeskontraktuurid (liigeste püsiv piiratud liikuvus),
- iseloomulik näokuju ja kraniofatsiaalsed muutused,
- naha suur venivus ja haprus,
- kergesti tekkivad verevalumid ja armistumishäired,
- lülisamba deformatsioonid, lampjalgsus ja lihasnõrkus,
- seedetrakti ja kuse-suguteede prolapsid.
mcEDS-i põhjustavad muutused geenides CHST14 või DSE, mis osalevad glükosaminoglükaanide sünteesis ja sidekoe rakuvälise maatriksi korralduses. Selle tulemusel on kollageenikiudude organiseerumine häiritud kogu organismis. Alatüüp pärandub autosoom-retsessiivselt.
Muskulokontraktuurse alatüübi korral on sidekoe struktuurne nõrkus süsteemne ning võib haarata lisaks nahale ja liigestele ka veresooni ja siseorganeid, mistõttu vajavad patsiendid multidistsiplinaarset ja eluaegset jälgimist.
Müopaatiline alatüüp (mEDS – myopathic EDS)
Müopaatilist Ehlers-Danlosi sündroomi iseloomustab eeskätt lihaskoe ja sidekoe ühine haaratus. Tüüpilised tunnused on:
- väljendunud lihasnõrkus ja lihastoonuse langus juba lapseeas,
- liigeste hüpermobiilsus ja ebastabiilsus,
- motoorse arengu hilistumine,
- kontraktuuride teke teatud liigestes,
- naha venivus ja kergesti tekkivad verevalumid.
mEDS-i põhjustavad muutused geenis COL12A1, mis kodeerib XII tüüpi kollageeni – see on oluline lihaste ja sidekoe vahelise struktuurse toe tagamisel. Alatüüp võib päranduda nii autosoom-dominantselt kui ka -retsessiivselt.
Erinevalt paljudest teistest EDS-i vormidest on mEDS-i puhul kliiniliselt keskseks lihasnõrkus ja liikumisfunktsiooni häire, mistõttu vajavad patsiendid varajast taastusravi ja neuromuskulaarset jälgimist.
Spondüloodüsplaasialine alatüüp (spEDS – spondylodysplastic EDS)
Spondüloodüsplaasialine Ehlers-Danlosi sündroom avaldub peamiselt skeleti arengu häirete ja kasvupeetusega. Iseloomulikud tunnused on:
- lühike kasv ja kehaproportsioonide muutused,
- lülisamba ja rindkere deformatsioonid,
- liigeste hüpermobiilsus koos teatud liigeste jäikusega,
- lihasnõrkus,
- naha venivus ja kergesti tekkivad verevalumid.
spEDS-i põhjustavad muutused geenides B4GALT7, B3GALT6 või SLC39A13, mis osalevad proteoglükaanide ja kollageeni ainevahetuses ning sidekoe arengu regulatsioonis. Alatüüp pärandub autosoom-retsessiivselt.
Selle alatüübi puhul on keskseks probleemiks luustiku ja sidekoe arenguhäire, mis mõjutab kehaproportsioone, rühti ja liikumisvõimet ning nõuab eluaegset ortopeedilist ja taastusravilist jälgimist.
Allikad:
EHLERS-DANLOSI SÜNDROOM, HÜPERMOBIILNE ALATÜÜP
https://www.kliinikum.ee/…/2023/11/ehlers-danlos-iii.pdf
EHLERS-DANLOSI SÜNDROOM, KLASSIKALINE ALATÜÜP
https://www.kliinikum.ee/…/2023/11/ehlers-danlos-i.pdf
EHLERS-DANLOSI SÜNDROOM, VASKULAARNE ALATÜÜP
https://www.kliinikum.ee/…/2023/11/ehlers-danlos-iv.pdf
Ehlersi-Danlosi sündroom: kirjanduse ülevaade ja haigusjuhu kirjeldus
https://ojs.utlib.ee/…/article/download/24558/18654/36380
EHLERS-DANLOSI SÜNDROOM, TEISED ALATÜÜBID