Mis on Ehlers-Danlosi sündroom?
Ehlers-Danlosi sündroom (EDS) on pärilike sidekoehaiguste rühm, mida iseloomustavad muutused kollageeni ja teiste sidekoe struktuurvalkude ehituses või talitluses. Sidekude annab tugevuse ja elastsuse liigestele, nahale, veresoontele ning siseorganitele, mistõttu mõjutab EDS kogu organismi, mitte ainult üksikuid kudesid.
Haigus avaldub erineval määral liigeste liigse liikuvuse, kudede hapruse, naha elastsuse ja aeglase paranemise, kroonilise valu, vereringe- ja siseorganite talitlushäiretega. Sümptomite raskus ja kombinatsioon varieeruvad suuresti sõltuvalt EDS-i alatüübist ja individuaalsest geneetilisest taustast.
EDS on eluaegne seisund, mille põhjuseks on geneetilised muutused ning mida ei ole võimalik välja ravida, kuid mille kulgu ja sümptomeid saab asjakohase raviga ning elukorralduse kohandamisega mõnikord leevendada.
Mis on sidekude ja miks see on oluline?
Sidekude on organismi tugistruktuur, mis ühendab, toetab ja kaitseb erinevaid kudesid ja elundeid. See koosneb rakkudest ning neid ümbritsevast rakuvälisest maatriksist, mille peamised koostisosad on kollageen, elastiin ja proteoglükaanid. Sidekude annab kudedele mehaanilise tugevuse, elastsuse ja vastupidavuse ning osaleb ainete transpordis, paranemisprotsessides ja immuunkaitses.
Liigestes moodustab sidekude sidemed, kõõlused, liigesekapsli ja kõhre, tagades liigeste stabiilsuse, liikumisulatuse ja löögisummutuse. Nahas määrab sidekude naha tugevuse, elastsuse ja paranemisvõime. Veresoonte seinas annab sidekude struktuurse toe ja elastsuse, mis võimaldab veresoontel taluda vererõhku ja kohaneda verevoolu muutustega. Siseorganites hoiab sidekude elundeid oma asendis, toetab nende kuju ning tagab nende normaalse mehaanilise ja funktsionaalse koostoime.
Sidekoe terviklikkus on seetõttu hädavajalik kogu organismi normaalseks talitluseks ning selle ehituse või tugevuse häired võivad mõjutada samaaegselt mitut organsüsteemi.
Miks EDS mõjutab kogu keha, mitte ainult liigeseid?
Ehlers-Danlosi sündroom mõjutab kogu keha, sest sidekude on olemas praktiliselt kõigis kudedes ja elundites. Sidekude ei moodusta ainult liigeseid stabiliseerivaid sidemeid ja kõõluseid, vaid on ka naha, veresoonte, siseorganite, närvikestade, lihaste ning elundite toestusstruktuuride oluline osa.
EDS-i korral on sidekoe ehitus või tugevus geneetiliste muutuste tõttu häirunud, mistõttu ei ole see võimeline täitma oma tavalisi tugifunktsioone. Selle tulemusel võivad lisaks liigeste ebastabiilsusele ja hüpermobiilsusele esineda muutused naha elastsuses ja paranemises, veresoonte seinte hapruses ja toonuses, siseorganite toestuses, närvisüsteemi talitluses ning seedetrakti ja südame-veresoonkonna töös.
Kuna sidekude seob ja toetab kogu organismi struktuurselt ja funktsionaalselt, võib selle süsteemne nõrkus mõjutada korraga mitut organsüsteemi. Seetõttu on Ehlers-Danlosi sündroom süsteemne haigus, mille avaldumine ei piirdu ainult liigestega, vaid hõlmab potentsiaalselt kogu keha.
Kui sage EDS on?
Ehlers-Danlosi sündroomi esinemissagedus sõltub alatüübist ning kasutatavast diagnostilisest metoodikast. Klassikaliste ja veresoontega seotud alatüüpide puhul on tegemist haruldaste haigustega, mille levimust hinnatakse vahemikus ligikaudu 1 : 20 000 kuni 1 : 250 000. Hüpermobiilse EDS-i (hEDS) tegelik esinemissagedus on aga oluliselt suurem ning arvatavasti jääb see vahemikku 1 : 500–1 : 5000, mistõttu võib see olla üks sagedasemaid pärilikke sidekoehaigusi.
Täpne levimus on siiski teadmata, kuna EDS on ulatuslikult aladiagnoositud. Selle põhjuseks on sümptomite suur varieeruvus, haiguse aeglane ja järkjärguline avaldumine, piiratud teadlikkus esmatasandi arstiabis ning asjaolu, et hüpermobiilsust ja kroonilist valu käsitletakse sageli eraldi probleemidena, mitte süsteemse sidekoehaiguse osana. Lisaks puudub hEDS-il praegu kinnitatud geneetiline marker, mistõttu põhineb diagnoos kliinilistel kriteeriumidel ning nõuab erialast kogemust.
Aladiagnoosimise tõttu elavad paljud EDS-iga inimesed aastaid või aastakümneid ilma selge diagnoosita, saades sageli erinevaid osadiagnoose (nt liigeseebastabiilsus, fibromüalgia, ärevushäired, depressioon, funktsionaalsed seedetraktihäired), mis ei peegelda haiguse süsteemset olemust.
Pärilikkus ja geneetiline taust
Ehlers-Danlosi sündroom on geneetilise päritoluga haigus, mille aluseks on muutused geenides, mis vastutavad kollageeni ja teiste sidekoe struktuurvalkude sünteesi, töötlemise või organiseerumise eest. Kollageen on sidekoe peamine tugivalk, mis annab kudedele tugevuse ja vastupidavuse, samas kui elastiin tagab elastsuse ning mitmed ensüümid ja maatriksivalgud osalevad kollageenikiudude korrektse moodustumise ja paigutuse reguleerimises.
Enamiku EDS-i alatüüpide korral on tuvastatud konkreetne geneetiline muutus, mis võib mõjutada kas kollageeniahela ehitust, ristseoste teket või sidekoe rakuvälise maatriksi stabiilsust. Need muutused põhjustavad sidekoe mehaanilise nõrkuse ja funktsionaalse ebaküpsuse, mis väljendub kudede venivuses, hapruses ja ebapiisavas taastumisvõimes.
EDS võib päranduda erinevate mustrite järgi, sealhulgas autosoom-dominantselt, autosoom-retsessiivselt või harvem ka de novo geenimuutuste kaudu. Hüpermobiilse EDS-i geneetiline mehhanism ei ole tänaseni täielikult selgitatud ning selle diagnoos põhineb kliinilistel tunnustel, samas kui mitmete teiste alatüüpide puhul võimaldab molekulaargeneetiline testimine diagnoosi kinnitada ja perekondlikku riski hinnata.
Miks sümptomid on väga erinevad (spekter)
Ehlers-Danlosi sündroomi kliiniline avaldumine on väga varieeruv, kuna tegemist ei ole üheainsa haigusega, vaid mitmest alatüübist koosneva sündroomide spektriga. Erinevad geneetilised muutused mõjutavad sidekoe ehitust ja talitlust erineval viisil ning erinevas ulatuses, mistõttu ei ole sümptomite raskus ega kombinatsioon kõigil haigetel ühesugune.
Sümptomite mitmekesisust mõjutab ka see, millised koed ja organsüsteemid on konkreetsel inimesel enam haaratud. Sama geneetiline muutus võib väljenduda ühel inimesel peamiselt liigeste ebastabiilsuse ja valuna, teisel aga rohkem naha, veresoonte või seedetrakti probleemidena. Lisaks mängivad rolli individuaalsed erinevused lihastoonuses, autonoomse närvisüsteemi talitluses, hormonaalses tasakaalus ning samuti ka keskkonnategurid ja elustiil.
Seetõttu kujuneb EDS-i kulg iga inimese puhul ainulaadseks ning haigust käsitletakse spektrina, mille ulatus varieerub kergematest funktsionaalsetest häiretest kuni raskete ja eluohtlike tüsistusteni, sõltuvalt alatüübist, geneetilisest taustast ja kaasuvatest seisunditest.
Lühike selgitus, miks haigus on krooniline ja eluaegne
Ehlers-Danlosi sündroom on krooniline ja eluaegne seisund, kuna selle aluseks on geneetilised muutused, mis on olemas igas keharakus alates sünnist ning mõjutavad sidekoe ehitust kogu elu jooksul. Kuna praegu ei ole võimalik neid geneetilisi muutusi parandada ega asendada, ei ole võimalik ka sidekoe struktuurset defekti välja ravida. Ravi ja toetusmeetmed on seetõttu suunatud sümptomite leevendamisele, tüsistuste ennetamisele ja igapäevase toimetuleku parandamisele, mitte haiguse põhjuse kõrvaldamisele.
Allikad:
https://www.ncbi.nlm.nih.gov/books/NBK549814
https://medlineplus.gov/genetics/condition/ehlers-danlos-syndrome
https://www.ncbi.nlm.nih.gov/books/NBK549814
https://pmc.ncbi.nlm.nih.gov/articles/PMC11390471
https://en.wikipedia.org/wiki/Ehlers%E2%80%93Danlos_syndrome